"Prohvet Maltsveti“ lugedes saab kohe selgeks see, et 150 aastat tagasi oli iga sulane, saunik, vaenelaps ja taluperemees rohkem Piibliga kursis, kui keskmine eestlane preagu. Sellel nähtusel on väga lihtne põhjendus – Piibel oli ainus raamat riiulis (lisaks veel ehk katekismused ja lauluraamatud, kalendrid tulid hiljem). Seda ainumast lugemisvara loeti ning mõtestasid lahti aina uuesti ja uuesti kõigi poolt, kes vähegi lugeda mõistsid. 19. sajandi teine pool on olnud vast ainuke periood meie ajaloos, kui eesti rahvas oli tõemeeli kristliku usku ning religioon eestlaste eludes rohkemat, kui ainult väliste tavade ja kohustuste täitmist on tähendanud.

Üleüldiselt on Vilde romaani pealkiri natuke eksitav. Teose peategelaseks ei ole kindlasti prohvet Maltsvet, vaid tema õpetuse järgijad ehk maltsvetlased. Prohvet Maltsvet annab ehk kõrvaltegelase mõõdu välja ja seda ka ainult romaani esimeses pooles. Romaani kandvaks ja ka värvikamaks tegelaseks kujuneb hoopis Lõhmuse Taavet, talupoeg Kugli külas Järvamaal. Taavet on nii maltsvetlaste, kiriku kui ka mõisa silmis üks „patune ja raisku läinud hing“. Samas esindab ta romaanis Vilde enda seisukohti kiriku ja üldse laiemalt usuasjade osas. Taaveti ülesandeks on romaani vältel olla tasakaalustavaks ning vaidlustavaks pooleks maltsvetlaste fanaatilistele seisukohtadele. Vilde paneb Taaveti ja Maltsveti romaani kuuendas peatükis „Vili“ vaidlema usu, Piibli, kiriku kui ka inimese õiguse üle valida ise „oma usk ja suhe Jumalaga“. Väheharitud ja usukauge Taavet võidab selle vaidluse ning tema suu läbi jääb kõlama seisukoht – „Teie uskuge ja talitage nagu teie õigeks peate, mina usun ja talitan nagu mina õigeks pean. Aga vägisi teistele ärge oma seiskukohti peale suruge. Ei ole olemas õiget või valet usku.“. Äärmiselt salliv ja oma ajast ees olev seisukohavõtt ühe 19. sajandi talumehe poolt.


"Prohvet Maltsvet" "Uudiste" weste-osa 1905, nr 40 (EKM arhiiv)
„Prohvet Maltsveti“ näol ongi tegemist Vilde usu- ja kirikutemaatikat kokku võtva teosega. Teravad kriitikanooled lendavad ikka ja taas organiseeritud religiooni suunas (luterlik kirik ja vennastekogudused). Kogu Eestimaa luterlik kirik ja tema saksikud pastorid on Vilde silmis ühed patused, himurad ning kahepalgelised variserid. Pastorid õpetavad pühapäeviti kantslist "üht ja ainust tõde", aga ise elavad teiste tõekspidamiste järgi. Vennastekogudust ja maltsvetlasi näeb Vilde, kui ühti omale meelepäraste Piibli osad järgijaid ja fanatismi/kultusesse kalduvaid harimata hingi. Sellist harimata ja oma ihuhädas vaevlevat rahutut massi saab üks karismaatiline ja õigeid demagoogia võtteid tundev „juht“ lihtsalt oma tahtmist tegema panna. Selliseid „juhte“ on Eestimaal/Euroopas ka hiljem nähtud ja mõni on veel preagugi liikvel ning oma „tõde“ jutlustamas. Kuid tegelikult on ikkagi harimatus ja ihuhädade väljakannatamatu olukord rahva seas igasuguste liikumiste algtõukeks ning kurjajuureks.

Romaani kõige suuremaks miinuseks oli Vilde balansseerimine ilukirjanduse ja ajaloolise kroonika vahel. Eriti tugevalt tuleb see esile teose teises pooles, kui peatükkide viisi on sisse toodud tolleaegsetest ajalehtedest väljalõikeid maltsvetlaste ja nende Krimmi siirdumise kohta. Need „näitlikustavad tekstid“ viivad romaani tempo kohati täiesti nulli ja on kokkuvõttes lihtsalt tühi last. Nende peatükkide välja heitmisel oleks romaani terviklikkus kindlasti võitnud ja 200 lehekülge paberit säästetud. Vildel oli puudus lihtsalt heast toimetajast, kes ta romaani enne trükki minemistüle oleks vaadanud ning seda väheke punase pliiatsiga määrinud. Kuna teos ilmus esiteks ajalehes järjejutuna, siis polnud selleks ehk lihtsalt aega või mõtles Vilde kõhu ja mitte peaga (iga trükki läinud rida maksti ju välja). Eks eksiilis elavale kirjanikule võib sellise suhtumise andeks anda.

PS: Peatükki „Albu veresaun“ lugedes tuleb tunnistada, et isegi film „12 Year of Slave“ kahvatub kogu oma brutaalsuses Vilde ees, kes toob lugejani talupoegade vaeseomaks peksmise mõisaõue peal.

PPS: Mida ma õppisin "Prohvet Maltsvetist"?
Kui ma notsut sööd teen suurt pattu Jumala vastu ja põlen igavesti põrgutules!!!
Noh, vähemalt ma tean, mis mind ees ootab. :)


Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...